Himaalajas oma mäge otsimas

Muudkui lähen. Iga käänaku taga on uus tõus, mis näib kerkivat veelgi jõhkrama nurga all. Kui ma ka kella vaataks, ei annaks see mulle mingitki aimu toimuva isiklikku laadi katsumuse lõpptärminist. Ma tunnen, kuidas fotoranitsa alt higi muudkui voolab ja voolab ning päike ei vaju mäetippude kohal allapoole mitte üks teps. Tänan mõttes tundmatuid nepallasi, kelle usinad käed on mäejalamile kivikamakaid tassinud, et ma nagu üüratut taevatreppi pidi ennast järjekordse külakeseni vinnata jaksaks. Astmed on kõrged ja õhku vähe.