Lauri Sommeri ja Liska Keerbergi nelja viimase aasta kodusalvestuste kokkuvõte on küll fragmentaarne ja eklektiline, kuid mahuka albumi ühtseks läbivaks jooneks on sümpaatne kodune soojus.
Nagu varasematelgi Kago plaatidel on põhiinstrumendiks vana kõmisev kabinetklaver, millele on siin-seal ruumikaja-efekte lisatud (armastust selle nukra kadunud aja helisaadiku vastu on näidanud üles teisedki, näiteks Tõnis Mägi). Üks lihtsamaid ja ilusamaid “Mopskassi maja” klaveriinterlüüdidest on “Keegi niisugune”.
Intiimne sissevaate plaadi autorite armastusloosse – kassipojavalss “Kui tuleb talv” jääb kõrvade vahele kummitama, isegi siis kui oled aguliromantika ja ahjukütmise vihkaja. Kago rokkariminevik seevastu kuuldub välja magamistoapungi lugudes “Paastukuu” ja “Kuspool rongijaam” kuid varasemate plaatidega võrreldes on see suund vaiksemaks-hilitsetumaks jäänud.
Muuskaliselt on Kago kõige põnevam ja täielisem “Taivamineku” esimeses osas, kus kokku saavad plaadi kõik erinevad muusikalised suunad: regilaul, omapärane kitarrimäng ja ambient-elektroonika, lisaks produtseerimisabi Pastacalt, Erko Niidult ja Mari Kalkunilt. Rohkem sarnast kollaboratsiooni!
Kuhu asetada Lauri ja Liska eesti muusikaatlases? Üsna kaugeltnurga metsatalusse, kuskile Kohvirecordsi ja Opium Flirdi veider-folkarite, Viljandi kooli särasilmsete paabel-projektide ning võru ja setu veel elus olevate rahvalaulikute vahele.
Kago muusika on kuulamiseks peale kapitalismi ja globaalmajanduse lõppu, aega kus me oleme linnadest lahkunud ning vanavanemate taludesse taas end sisse seadnud. Ootan “Mopskassi majast” vinüülvarianti, et saaks seda vändaga grammofoniga kuulata, ilma elektrita.
Arvustus ilmub ajakirja “Muusika” sügisnumbris