Kalamaja kunstnik-arhitekt-heliloojate luule-muusika-CD rasKatarsis astub oma sisu ja vormi kontseptuaalsusega jõuliselt vastu digimuusikaajastule, seab au sisse süvenemise ja annab tagasi tolle erilise plaadi käeshoidmisetunde, mis peale vinüüle kaduma hakkas minema.
Plaadiümbrise mustvalge magalarajooni-äng juhatab sisse rasKatarsise muusikasse: kurvatoonilisse jazzrock-post-postrokki.
rK on väga korrektne – loodud on võimas filmilik atmosfäär,pillitehnikas kostuvad lõpmatud harjutamistunnid, produtseering kõlab profilt, elektroonilised lisandid on maitsekad ja luulediktsioon puhas. Korrektsusest on vaid üks samm igavuseni: esimestel läbikuulamistel on mõnede lugude erinevusi väga raske märgata.
Siin-seal on ka üllatusi: kõlalist värskust toovad “Sfäärid treppidel” puhkpillid (või süntesaator-puhkpillid?), bussid-trammid-trollid-sound loos “Oksast mil ma rippusin”, müdisevad generaatorid “Tuulegeneraatorites” ja ootamatud rütmikäsitlused ja efektid üle kogu albumi.
Kahjuks ei märka plaadil bassimängija võimekust ja erinevaid mängulaade, ka on bassisound liialt ühtlane ja tagasihoidlik: kontserdil nähtud jazz-funk-rokkimine ja võimas gruuv on kahjuks kaduma läinud. Võibolla järgmisel plaadil kuuleme rasKatarsise vungikamat mina?
Ainus mis rasKatarsisele võib ette heita, on plaadi väljaandmise ajastamine varasuvesse: kes tahaks kuulda sügisballilikest betoonrajoonidest ja melanhoolsetest meloodiamassiividest meie parimal saadaoleval aastaajal? Novembrimuusika koht on novembris!
Arvustus ilmub ajakirja Muusika augusti-septembri topeltnumbris