Kristjan Jansen

Seekord on kavas erisaade (varasemaid saateid saab kuulata siit): keskendume Eesti džässile ja selle bossa-, folgi-, souli- ja fungielementidele ning räägime Tiit Paulusega, legendaarse kitarristiga, Brasiilia muusika esimese populariseerijaga Eestis. Saade on salvestatud 6. augustil 2011 Kuressaare muusikakoolis, koostöös Kuressaare kitarrilaagriga. Kaasa löövad ka Andre Maaker, Marek Talts, Paul Daniel jt. Ahjaa, vabandan liigse ruumikaja pärast, polnud paremat tehnikat võtta. Jutuvolüümi kavatsen muidugi tõsta ja faili uuesti üles panna – kui mahti on.

Tõmba alla Tiit Pauluse muusikasaade (1:34:35 90MB 128kb MP3).

Tracklist:

1. 00:00:00 Jaan Kumani instrumentaalansambel “Kirsiõite tolm” (Olav Ehala) – Estraadipalu (C62 05515–16), 1975
2. 00:06:03 Jaan Kumani instrumentaalansambel “Hei, poisid, pingutage! (Mõõdukas Biit)” (Uno Naissoo) – Tantsurütme I (C62 06889–90), 1976
3. 00:15:52 Raivo Tammiku instrumentaalansambel “Ratastel” – Ratastel / Kahekesi õhtul (CM-0003913–4), 1975 + Jaan Kumani instrumentaalansambel “Ratastel” (Olav Ehala) – Estraadipalu (C62 05515–16), 1975 (edit)
4. 00:22:16 Jaak Joala ja Collage “Öölaul” (Raivo Tammik) – Jaak Joala (C60 05965–6), 1976
5. 00:25:13 Els Himma, Tiit Paulus ja Helmut Aniko “Samba” (Baden-Powell) – ERR arhiiv, 1977
6. 00:33:30 Vinicius de Moraes “Berimbau” (Baden-Powell) – En la Fusa con Maria Creuza y Toquinho, 1970 (edit)
7. 00:40:49 Džässkvartett Tallinn “Vera Cruz” (Milton Nascimento) – Džässkvartett Tallinn (C60 197830–07), 1983
8. 00:45:43 Jim Hall “Vera Cruz” – …Where Would I Be? (Milestone 9037), 1971
9. 00:46:55 Uno Naissoo “Valss-grotesk (Telefilmist "Aastaring”)" – Mälestusi kodust (С60 09439–40), 1978
10. 00:53:00 Jan Johansson “Lapp nils polska” – Äventyr I Jazz Och Folkmusik, 1965
11. 01:00:37 Uno Naissoo “Pastoraal” – Mälestusi kodust (С60 09439–40), 1978 + Tiit Paulus “Pastoraal” – Tiit Paulus ja sõbrad (C60–15457–8), 1981 (edit)
12. 01:09:02 Tiit Paulus “Topi” – Tiit Paulus ja sõbrad (C60–15457–8), 1981
13. 01:15:14 Heidy Tamme & Tiit Pauluse ansambel “Suvi” (Russel) – ERR arhiiv, ?
14. 01:22:57 Tiit Paulus “Selle suve laul” – Избранное эстонского джаза (C60–25043–4), 1987

Tänud: Tiit Paulus, Andre Maaker, Martin Jõela, Olavi Pesti, Pavel “SovietGroove” jpt.

Esitasin RISO ja RIA korraldatud veebide koosvõime päeval ettekande Drupal avalikus sektoris (2.3MB PDF).

Järgnev artikkel ilmus Sõpruse kino ajalehes La Strada nr 9 .

Katusekinos saab peagi sai rännata Brasiilia sumedasse õhtusse aastal 1967. Renato Terra ja Ricardo Calili dokumentaalfilm “Uma Noite em 67” (“Üks õhtu aastal 67”, 2010) keerleb 1967. aastal São Paulos aset leidnud estraadimuusika konkursi finaalsaate ümber, kus erakordsete faktorite kokkulangemise tõttu ja vaatamata lauluvõistluse piiratud formaadile pandi alus ning anti suund Brasiilia järgmiste aastakümnete popmuusika kultuurile. Brasiilia muusika huvilised Anton Andres ja Kristjan Jansen vestlevad filmi, muusika ja Brasiilia teemadel.

ANTON: Film käsitleb üht peaaegu et revolutsioonilist õhtut, mil arusaam Brasiilia muusikast muutus. Kuid rääkides tolle hetke üldisest Brasiilia n.ö. levimuusika maastikust, võib seal ennekõike näha 50ndate teisel poolel sündinud bossa nova’t, mille esimene tulemine oli lõppenud ning 1964. a. alanud sõjaväelise diktatuuriga koos tekkis selle teine laine, mis oli lüürika mõttes laetum ja sotsiaalsem. Mida veel?

KRISTJAN: Jah, ühest küljest bossa nova oli saanud täiskasvanuks, kuid teine selge ja tugev suund oli see, et vaadati USa poole (ehk siis lihtsustatult Elvis ja rock’n’roll’i tulek). parasjagu oli õhus ka sellest innustust saanud muusikaline laine Jovem Guarda (“Noor kaardivägi”), mis heitis kinda vanemale põlvkonnale ning oli orienteeritud rikkamale linnanoorele ja teismelisele. Jovem Guarda oli suhteliselt kommertslik, lähtus USa mainstream’i kõige lihtsamast osast ja tegi seda praktiliselt üks-ühele järgi.

Lisaks oli Brasiiliasse kohale jõudnud biitlite muusika – just selle psühhedeelsem ja hullumeelsem pool, mis 1967. a. oli täiesti olemas – siis saigi selgeks, et kidrarokil on veel mingi teinegi mõõde taga. Brasiilias sai see ka väiksema seltskonna jaoks viisiks, millega anda edasi sõnumit, olla muusikas intellektuaalne, kuidas muuta muusika vastupanuviisiks ning relvaks.

Eelpool mainitud mõjutajad langesid lisaks kokku ka põlvkonna vahetusega – äkitselt oli suur ports 22–23-aastaseid noori andekaid muusikuid ja heliloojaid grupina välja ilmunud ning kohe tegid nad väljakutse n.ö. vanale seltskonnale. Kui tuua mõned paralleelid Eestist, meenuvad Horoskoobi lauluvõistlusega toimunud uued tulemised. Ikka sünnivad noored hääled kuidagi lainena, mis tollel momendil ehk polegi nii tuntav, hiljem aga saadakse uue seltskonna tähtsusest paremini aru.

Veel üks asi, mis filmist peaaegu et välja ei tulegi, kuid mida hetkekski unustada ei tohiks – 1964. a. alanud sõjaväeline diktatuur oli pöördeid kogumas, kraane keerati järjest rohkem kinni ja päris mitu staari, kes filmis figureerivad, võeti 2 aasta pärast võimude poolt kinni ja saadeti paariks aastaks maalt välja.

A: Need olid Gilberto Gil ja Caetano Veloso. Ka Chico Buarque pidi mõneks ajaks lahkuma, vaatamata sellele, et filmis võib teda näha paipoisi ja n.ö. vanameelsete väärtuste kandajana, kuid muusiku ja alustava kirjanikuna polnud ju temagi võimude jaoks poliitiliselt piisavalt korrektne?

K: Nii oli. See õhtu São Paulos oli mõnes mõttes nagu pidu katku ajal. Eesmärk oli kaasata võimalikult palju televaatajaid, saada võimalikult suur reiting. Samamoodi võiks küsida, miks praegu superstaari saadet tehakse – eks ikka selleks, et anda televisioonile võimalus ja tuua see paljude inimeste huviorbiiti. Igasse peresse jõudmiseks oli Brasiilias kaks teed: tootes telenovela’sid ehk seebikaid või tehes just taolisi muusikasaateid. Sotsiaalses mõttes võiks seda telekas toimunud laulukonkurssi isegi veidi hukka mõista, sest puudus igasugune julgus teha riigikriitikat: samal ajal kui diktatuuri hammasrattad järjest tugevamini ragisema hakkasid, lauldi lava peal, naeratus näol. Jällegi mõnes mõttes paralleel Eestiga – 60ndatel oldi meil küll alasi ja haamri vahel, aga lõõritati nii, et vähe polnud ja siiamaani tundub selle aja retromuusika (ja sealtkaudu esmapilgul ka elu üldiselt) päikseline ja muretu.

A: Kas seda filmi võib üldse vaadata ka ilma taustainfota? Lõppude lõpuks oli tegemist siiski laulukonkursiga ja muusika peaks ju enese eest rääkima.

K: Mis puutub muusikasse, siis seal leidus üllatavalt palju lihtsalt häid laule: nii et kui vaataja tausta ei tea ja ehk sellest ei huvitugi, saab ta sealt siiski kätte portsu ajatut muusikat, mida ei olegi vaja defineerida. See on äärmiselt üles tõstev, musikaalne, võimsa sisemise energiaga kaasahaarav muusika. Kui keegi tahab siiski ka süveneda, saab analüüsida näiteks filmis kooseksisteerivat stiilide segu: seal on nii samba-põhjasid, orkesteeritud instrumentaali, selget biitbändi kui ka võimast vokaalkvartetti. Ka kõike seda tasub tähele panna, sest iga konkursilugu on kokku pandud erinevatest koostisosadest. Lisaks on “Üks õhtu…” väga hea sissejuhatus, tutvumaks Brasiilia muusika võtmetegelastega, kes defineerisid sealset muusikat järgmised paarkümmend aastat ja teevad seda siiamaani.

A: Kuid miks filmis figureerivate artistideta veel tänapäevalgi Brasiilias hakkama ei saada – oli ju tegemist pelgalt n.ö. levimuusikutega?

K: asi on selles, et tookordsed artistid olid paljuski tõelised intellektuaalid. Nende hulgas olid endised filosoofiatudengid (Caetano Veloso), oli kuulsa kirjaniku poeg (Chico Buarque). Me teame, et Gilberto Gil’ist sai hiljem kultuuriminister, ka Chico Buarque’st endast armastatud kirjanik jne. Seega ei olnud tegemist pelgalt meelelahutajate vaid tippintellektuaalidega, märgiliste tegelastega, kellel on Brasiilia ühiskonnas siiani hääl ja kaal.

A: Üks asi, millest vist filmi vaatama hakates ei tohiks ennast ehmatada lasta, on laulukonkursi vorm ja formaat – taustaorkester lava peal, kõigil seljas viksid ülikonnad. Kuid samas oli seal ka konflikte, sest leidus ka muusikuid, kes smokingust keeldusid.

K: Smoking oligi seal kui sümbol – muusikud ja muusika enne ning peale smokingut. See, kuidas ühele lauljale pannakse pulloverile pintsak peale, et ta vähegi ontlikum välja näeks; kuidas akadeemilisele lavale tulevad kostümeeritud tegelased…

Siin võiks nimetada kollektiivi Os Mutantes, n.ö. “mehi metsast”,kes aastahiljem andsid välja plaadi, mis palju hiljem sai omakorda näiteks Becki ja Kurt Cobaini lemmikalbumiks. See oli Brasiilia noorte versioon biitmuusikast ja psühhedeeliast. Peamine väärtus nende muusikas ja helikeeles (ja mida nad ka intervjuudes on öelnud) on see, et nad tahtsid mängida korralikku rock’n’roll’i, aga lihtsalt ei tulnud välja. Nad tahtsid kopeerida, ent iga kord kui nad üritasid, segas neid nende mõttemaailm ja taust. Tagantjärele vaadates jumal tänatud, et segas, sest enamasti sünnivadki kõige huvitavamad asjad just siis, kui traditsioonipõhisesse kultuuri midagi võõrast integreerida. Siiamaani võtab Brasiilia väljast mõjusid vastu ja suudab neid nii põnevalt ümber töödelda, et tihtipeale ei tunne lõpptulemuses neid mõjusid enam äragi. Seda kultuuride kohtumist ja segu näeb ka filmis. Näiteks lugusid “Domingo no parque” või “Alegria, Alegria” on stiililiselt täiesti võimatu määratleda. On küll biitpopi elemente, aga kõik muu seal ümber olev – akordiprogressioonid, see, kui veidralt viis edasi liigub kõik see ei meenuta üldse Briti või USa bändide poolt tehtut.

A: Konkursi nimi oli Festival de Música Popular Brasileira (lühendina Festival de MPB), eesti keeles “Brasiilia populaarmuusika festival”. Tõenäoliselt läks termin MPB nii laildaselt käibesse just tänu sellele lauluvõistlusele.

K: Jah, ilma festivalita ei oleks sellest terminist saanud seda, mis ta oli ja on ka praegu. MPB ei ole tegelikult täpsem termin kui meil kasutatav mõiste “levimuusika”. Ehkki tol ajal oli MpB stiililiselt kõige täpsemalt määratletud – see oli nooremate muusikute tehtud värske levimuusika, millel oli kõvasti USa ja briti mõjusid, kuid ka kõvasti Brasiilia enda tausta (kasvõi samba ja bossa elemendid) – siis juba järgmise 10 aasta jooksul muutus mõiste nii häguseks, et oli raske midagi muusikaliselt defineerida. See ei määratlenud enam mingit konkreetset kõla ega stiili. Kadunud MPB siiski ei ole, sest Lissaboni muusikapoodides on olemas terved MPB riiulid, kus leidub Brasiilia muusikat, mis ei ole samba, bossa, funk ega forró. A: Filmis näidatav konkurss oli televisiooni otseülekanne. Kas võib näha ka mingeid paralleele tänaste analoogsete teleprojektidega?

K: Filmis on tõesti huvitav vaadata, kuidas tolleaegne teletööstus toimis, sest mõned aspektid on üllatavalt sarnased tänapäeval pakutavaga, eriti mis puudutab intriigide kiskumist ja isikustamist. Mõned asjad on ka muutnud – mustvalges teleülekandes kirjeldatakse, millist tooni on saatejuhi kleit ja kõrvarõngad… tänapäeval selleks enam vajadust ei ole!

Rääkides aga publiku reaktsioonidest ning isegi sekkumisest on põnev jälgida, kuidas näiteks üks artist (Sérgio Ricardo) jääb selgelt publikule alla ja kaotab enesevalitsuse, samas kui teine (Caetano Veloso) pöörab pealtvaatajate sümpaatia esinemise käigus enda poolele. publiku kisa on show osa ja seda tuleb tähele panna.

A: Poole “Ühest õhtust…” moodustavad intervjuud asjaosalistega, mis on tehtud tänapäeval. Kas ka sealt oleks Eesti filmivaatajal midagi põnevat leida?

K: Nendes uutes intervjuudes saab esiteks näha, kuidas keegi on 40 aastaga vananenud (enamjaolt näevad kõik tollased artistid ka praegu väga head välja!). Teiseks on seal aga humoorikaid momente, näiteks see, kuidas “õnnetu” eks-kultuuriminister Gilberto Gil peab välja vabandama oma noorpõlve rumalusi. Näiteks osales ta elektrikitarride vastases meeleavalduses, kusjuures kogu ülejäänud karjääri kasutas ta pidevalt elektrikidrat. Selle Gil’i naljaka sõnadega vingerdamise peale kinopublik Brasiilias (Kristjan juhtus nägema filmi esilinastusel São Paulos – toim.) naeris igahehes täiest südamest…

A: Ja lõpetuseks – miks ja kes ikkagi peaks seda filmi vaatama?

K: päris kindlasti puudutab film erinevaid sihtgruppe. Ühes servas on inimesed, kes pole peaaegu üldse Brasiilia muusikaga kokku puutunud või teavad äärmisel juhul bossa novat või samba; teises ääres võime jõuda välja täieliku fännini. põhjus vaatamiseks nii ühtedele kui teistele ning oluline võti on see, et filmis näidatav kontsert on unikaalne hetk Brasiilia (ja võimalik, et mitte ainult Brasiilia) muusika ajaloos, sest ühel õhtul sai lihtsalt väga palju häid asju kokku. Sarnaseid laulukonkursse toimus mitmeid aastaid nii enne kui pärast, kuid just “Ühes õhtus…” näidatav võistlus oli The Show suure tähega – varem ega hiljem ei ole Brasiilias juhtunud midagi, millel oleks muusikaajaloo perspektiivis olnud ligilähedanegi tähtsus.

Lõpetuseks konkursi võidulaul, Edu Lobo “Ponteio”. Kuna publiku kisa seest pole palju muusikat kuulda, siis soovitame kuulata loo plaadistust (MP3) või Sergio Mendese instrumentaalversiooni (Youtube).

Kareli kiri mulle

Tere Kristjan!

Palun täna Sinu abi! Ole hea ja mõtle minuga need 5 minutit kaasa. Usun, et üheskoos saame palju ära teha, et enda ja oma lähedaste elu Eestis parandada. See ei ole muinasjutt – meie igapäevaelu ja toimetulekut mõjutavad needsamad otsused, mis tehakse riigitüüri juures – kõik sõltub tahtest ja seatud eesmärkidest.

Esitan kõigepealt Sulle ehk mõnevõrra intrigeerivad küsimused, et tähelepanu juhtida tõsiasjadele, mis mulle muret teevad: Kas leiad, et hea haridus peaks olema kättesaadav KÕIGILE noortele, hoolimata vanemate rahalisest olukorrast? Kas leiad, et lastetoetused peaks suurenema vähemalt 3 korda? Kas leiad, et Eesti vajab uut algust? Oled tüdinenud Reformierakonna ja Keskerakonna omavahelisest kemplemisest ning leiad, et see tuleb asendada meie igapäevaelu puudutavatele muredele lahenduste pakkumisega?

Oleme Euroopas saavutanud eeskujuliku riigi maine, kuid kõige selle juures tuleb küsida – kas Eesti inimestel läheb hästi.

Arvan, et majandus peab teenima riigi ja selle inimeste huve. Esimeses järjekorras tuleb eesmärgiks seada inimeste heaolu ja alles siis kõik muu.

Olen otsustanud 6. märtsil toimuvatel Riigikogu valimistel kandideerida Harju- ja Raplamaal.

Ma tahan Sinu ja teiste mõttekaaslaste abiga Eesti demokraatia korda teha. Alustasin oma sõpradest ja tuttavatest valijameeste meeskonna moodustamist, et saada inimestega võimalikult palju kontakte, selgitamaks enda ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vaateid ning ideid Eesti elu korraldamisel.

Kui oled valimistel valmis sotsiaaldemokraatide poolt hääletama ja osalema minu valimiskampaanias, palun, et saadaksid mulle enda ja kõikide sõprade/tuttavate kontaktid (telefoninumber ja e-mail), kes sooviksid samuti sotsiaaldemokraatide poolt hääletada. Huvi korral olen nõus saatma valimiste kohta lisainfot ja selgitusi. Luban, et ei koorma neid ebavajaliku infoga ja ei kuritarvita nende kontakte ning usaldust.

Lisan Harjumaa ja Raplamaa valdade nimekirja, et oleks lihtsam oma sõpru ja tuttavaid kaardistada.

Harjumaa nimi telefon e-mail

Aegviidu vald –

Anija vald –

Harku vald –

/…/

Raplamaa

Juuru vald –

Järvakandi vald –

Kaiu vald –

/…/

Lugupidamisega

Karel

Minu vastus Karelile

Tere Karel!

Tore, et sa kirjutasid – ilmselt on see minu esimene otsesuhtlus professionaalse poliitikuga.

Sa oled täppi pannud sihtgrupiga. Kuigi ma ei ole siiani sotse valinud, on paljud sotside väärtused ja põhimõtted mulle sümpaatsed: inimesekesksus, nõrgemate kaitse, vastuseis äärmuslikule liberalismile, kultuuri- ja ülikooliringkondade toetus jne. Ka on mitmed minu pereliikmed ja sõbrad sotside valijad.

Kahjuks ei saa ma sind sinu allpool mainitud “valijameeste meeskonna” loomisel aidata.

Esiteks on mulle vastumeelt sinu kettkirja stiilis spam-võrgustiku loomise katse (mida su kirjas sisalduv isikuandmete jagamise palve sisuliselt on), teiseks oled sa mööda pannud ringkonnaga: ma ei ole kunagi Harjumaa-Raplamaa piirkonnas valija olnud.

Ka häirivad mind su “intrigeerivad küsimused mis sulle muret teevad”.

Kaks esimest küsimust – “kas leiad, et hea haridus peaks olema kättesaadav kõigile noortele?” ja “kas leiad, et lastetoetused peaks suurenema vähemalt kolm korda?” on retoorilises vastuvaidlemist välistavas vormis sotside valimislubadused nr. 4 ja 1. Kolmas, “kas leiad, et Eesti vajab uut algust?” on täiesti sisutühi küsimus.

Kui sa tõesti soovid mult tagasisidet, siis palun ära koosta küsimusi nii et neile saab vaid vastata “jah, jah, jah”. Ma võin hea meelega arutleda sotside valimisprogrammi üle, kuid selleks peaksid küsimused olema lahtised ja diskussioonile kutsuvad.

Peretoetuste alla kuuluvate lastetoetuste ning laiemas plaanis sotsiaalse kaitse tõhustamine on tõesti oluline teema, kuid mistahes rahalubamise juures oleks hea näidata ka vastavate kulutuste osakaalu tõusu riigieelarves ning nende kulutuste katteallikat. Mis summani tõuseks sotside plaani puhul lastetoetuste kulud järgneva nelja aasta lõikes? Kas kulude katteallikaks on ette nähtud astmeline tulumaks, ettevõtete tulumaks, automaks jt maksu-uuendused? Kui suur on prognoositav maksutulu muutus?

Oled ilmselt kursis, et teine mainitud valimislubadus – tasuta kõrgharidus – võib osaliselt kujuneda nn. “isetäituvaks lubaduseks”, sest demograafiline auk Eesti tulevase tudengkonna seas kahandab lähiaastatel oluliselt õppijate mahtu ning riigieelarveliste tudengite osakaal võrreldes tasuliste õppuritega võib suureneda. Sellist taustadünaamikat tasub valimislubaduste puhul laiemalt avada.

Kokkuvõtteks: tore oli sinult kirja saada, kuid kahjuks osutus esimene personaalne kokkupuude sotside esindajaga pettumuseks. Hoolimata sümpaatiast su erakonna vastu ma seekord sotse valima ei lähe.

Tervitustega Kristjan Jansen

PS: Äkki oleks sul viimane hetk ka oma kodulehekülg käsile võtta? Esilehel http://www.karelruutli.com vaatab vastu veel Karel Rüütli Rahvaliidu-aegne plakat:

“Võta ühendust” link http://www.karelruutli.com/index.php?… viib täiesti sisutühjale arusaamatule küljele jne. E-abitus ei jäta tehnoloogiateadlikule valijate grupile just parimat muljet.

UUENDATUD: Tuleb e-abituse koha pealt sõnad tagasi võtta, Kareli kodulehekülg on alates 23. jaanuari 2011 õhtupoolikust uuenenud ning Rahvaliidu-aegseid seisukohti sealt enam lugeda ei saa.

1. Ametlikud teadaanded

http://www.ametlikudteadaanded.ee/index.php?…;

2. Muudame andmed HTMList RSSiks

 http://open.dapper.net/

Saame RSS voo:

http://open.dapper.net/…amise_teated

3. RSSist GeoRSSiks Geonamesi abiga

http://www.geonames.org/…nverter.html

Saame GeoRSS voo:

http://ws.geonames.org/rssToGeoRSS?…

4. Näitame tulemust Google Mapsis

http://maps.google.com/maps?…

5. Edasi?

Kasutaja sisestab omale huvitava piirkonna (koduvald vms) ja saab filtreeritud tulemused

6. Aga…

Siin on mu Altexi jt korraldatud konverentsi e!DESIGN ettekande slaidid:

kristjan_jansen_edesign_annotated.pdf (1.7MB PDF)

Tänud kõigile kaasaaitajatele: jagagem omi igapäeva tehnoloogia-frustatsioone ka edaspidi.

Kirjutasin koolitööna lühiülevaate Paks või õhuke riik? Või hoopis paks kolmas sektor? David Cameron ja Big Sociey (131KB PDF), teemaks Briti peaministri plaan ehitada kogukonnakesksemat riiki.

Kui sellel pühapäeval enne jalkafinaali veidi aega on, soovitan keerata Raadio R2 lainele: kell 20:00 tuleb Jazzitup, kuhu olen Erkini ja Antoni külaline, plaadikohvriga Brasiiliast. Alates 20:30 kuulame haruldasi 70ndate seebiseriaalide soundtrack'e ning teeme varajase Azimuthi spetsiaali.

Uuendatud: Minu saatelõik on kuulatav siit (57MB MP3)

Terve saade on kuulatav R2 lehel: esimese ja teise saatetunni failid on allatõmmatavad kahe nädala jooksul.

Mängitud lugude playlist:

1. Luiz Carlos Sá “Jeronimo” (Waltel Branco) – Telenovela Irmaos Coragem, 1970
2. Quinteto Ternura “Baby” (Caetano Veloso) – Quinteto Ternura, 1974 / Telenovela Locomotivas, 1977
3. Bethinho “Chega de Enganar a Nega” (Marcos Valle) – Telenovela Os Ossos do Barao, 1973
4. Marcio Montarroyos “Makaha” (Marcio Montarroyos) – Telenovela Pecado Capital, 1975
5. Guto e Coral Som Livre “Cavalo De Aço” (Nelson Motta, Guto Graça Melo) – Telenovela Cavalo de Aço, 1973
6. Osmar Milito & Quarteto Forma “Corpo Sano em Mente Sã” (Marcos Valle) – Telenovela Selva de Pedra, 1972
7. Banda Cores Mágicas “Porto Seguro” (Dori Caymmi) – Telenovela Irmaos Coragem, 1970
8. Boca Livre “Quem tem a violao” (Zé Renato, Xico Chaves, Cláudio Nucci, Juca Filho) – Boca Livre 1979 / Telenovela Plumas & Patetes, 1980
9. Moraes Moreira “Se Voce Pensa” (Roberto Carlos, Erasmo Carlos) – Moraes Moreira 1975 / Telenovela Pecado Capital, 1975
10. Marcos Valle & Azimuth “Virabrequim” (Marcos Valle) – O Fabuloso Fittipaldi, 1973
11. Marcos Valle & Azimuth “Fittipaldi Show / Azimuth” (Marcos Valle) – O Fabuloso Fittipaldi, 1973
12. Tim Maia “Feito para dancar” (Paulo Ricardo) – Tim Maia, 1977 / Telenovela O Pulo Do Gato, 1978
13. Bertrami e Conjunto Azimute “Pela Cidade” (Bertrami e Conjunto Azimute) – Telenovela O Espigão Nacional, 1974
14. Jorge Ben “Cadê o penalty” (Jorge Ben) – A Banda Do Ze Pretinho, 1978

Ahjaa, kodune ülesanne – mida tähedab telenovela nimi “O Espigão Nacional” on paras pähkel. Wikipedia järgi võiks see kõlada “Pilvelõhkuja ehitamise rahvuslik projekt” ;)

Ja lõpuks: siin on saates räägitud vormelikunni Fittipaldi dokumentaali algustiitrid:

Kirjutasin Eesti Ökokogukondade Ühenduse ajakirjale KoguKonnad (PDF siin) lühida artikli alternatiivraha-liikumistest. Ratsionaalne rahajutt mõjub küll veidi veidrana seal hobuste ja Rainbow-kokkutulekute vahel aga mis teha, long tail ideede saatus juba on selline, et satutakse kokku kõiksugu karvaste ja sulelistega ;) Artikkel jõudis ka Bioneeri esiküljele ja viitena just alustanud Facebooki Uus raha diskussioonigruppi.

Raha ja tema alternatiivid

Mis on raha? Teda on nimetatud informatsioonikanaliks, vahel ka võimu teostamise vahendiks, kuid tavaliselt selgitatakse raha olemust tema funktsionaalsuse kaudu – rahaga saab asjade väärtust mõõta, väärtusi vahetada ning säilitada.

Kuid väga harva tõstatatakse küsimus raha päritolu, vajaduse, alternatiivide ning tulevikuväljavaadete kohta. Me võtame oma rahasüsteemi iseenesestmõistetavana, isegi nähtamatuna – loomulikult märkame me raha olemasolu või selle puudumist, kuid peaaegu kunagi ei lähe me süsteemi juurte juurde ja ei uuri, miks raha üldse vaja on.

Kõige üldisemalt kõlab raha definitsioon nii: raha on sotsiaalne kokkuleppe, mille alusel kasutavad inimesed omavahel midagi vahetusväärtusena. Kes kokku lepivad? Mida vahetusväärtusena kasutatakse? Kus see raha kehtib? Selle kohta ei ole ühtegi reeglit, kõik on kokkuleppe küsimus. Siin peitub võti näha raha millegi tunduvalt laiema, vabama ning sümpaatsemana, kui ta tavaliselt tundub.

Meile harjumuspärane mudel “üks riik või majanduspiirkond – üks ametlik raha” ei ole tegelikult sajanditki vana. Kuigi tundub, et maailm liigub järjest suurema rahandusliku ühtsuse suunas – Eesti ootab eurot, El Salvador loobus oma colon'ist USA dollari kasuks ning räägitakse ka maailma ühisrahast --, ilmuvad ikka ja jälle välja grupid, kes ei taha rahalise üleilmastumisega kaasa minna ning räägivad oma rahast. On see lihtsalt tagurlus ja traditsioonist kinni hoidmine, nagu vasakpoolne liiklus Inglismaal ja gallonid USAs? Kindlasti mitte, rahamaailma kirjul lapitekil on põhjuseid palju.

Hea ja halb raha

Raha pole kunagi olnud pelgalt numbritega väljendatav neutraalne väärtusvahetusühik, nagu väidab klassikaline majandusteadus. Majandusantropoloogid ja sotsiaalteadlased on raha palju uurinud ning leidnud, et varasest ajaloost peale on raha olnud äärmiselt mitmekihiline mõiste, sotsiaalne objekt, millel on väga palju tähendusi. Isegi kui kogukonnas on ametlikult käibel vaid üks rahaühik, eristavad inimesed eri olemuse ja otstarbega raha ning kasutavad neid erinevalt, luues niimoodi alternatiivseid rahasid.

Mõisted “räpane raha” ja “rahapesu” on alati olemas olnud. Näiteks eraldab Keenias elav luode hõim rangelt tavalist raha “kibedast rahast”. Kibe raha tuleb vargusest, röövist või pole ausalt välja teenitud nagu näiteks loteriis võidetud või maast leitud raha. Samuti muutub raha kibedaks kanepi, kulla ja maa müügiga. Tavaline ja kibe raha tuleb hoida eraldi ning nendega on seotud palju ettekirjutusi ja tabusid. Eriti halvad ended on seotud tubakakaubitsemisest teenitud rahaga – kui seda kasutada näiteks pruudi lunaraha maksmiseks, siis võivat pruutpaar hukkuda tuleõnnnetuses. Luod oskavad rahalt kibedust ka spetsiaalse puhastusrituaali abil ära võtta. Teatud mõttes ei erine see palju Eesti Kultuurkapitali “rituaalist”, mille abil tubakaaktsiis muudetakse hinnalisteks kultuuriteosteks.

Kriisirahad

Alternatiivsed rahad ilmuvad välja ka siis, kui piirkonda tabab mingi suurem vapustus – majanduskriis, hüperinflatsioon, poliitiline peataolek --, segastel aegadel, mil raha napib või ta on oma usaldusväärtuse kaotanud. Inimestel on vaja kuidagi oma elu korraldada, kaupu-teenuseid vahetada ning selleks võetakse käibele asendusraha. Suure Depressiooni aegadel USAs oli ringluses ligi 3000 erinevat raha, Argentiinas majanduskriisi ajal 90ndate lõpul tehti pool riigi tehingutest erinevates kohalikes rahades ning ärgu unustatagu ka Tartu raha, mis 1992. aastal jõudis käibel olla 37 päeva enne krooni tulekut. Reeglina on kriisirahad ajutine nähtus – kui riik suudab ennast kokku võtta ning majandus hakkab taastuma, siis hakkavad inimesed taas riiklikku raha usaldama ning suurem osa kohalikest rahadest kaob käibelt.

Ajaloost on siiski teada ka mõned püsivamad oma rahaeksperimendid, nagu näiteks Šveitsi WIR, 1934. aastal alustanud firmadevaheline krediidisüsteem, mis on järjest kasvanud, hõlmates praegu 80 000 ettevõtet ning on riiki olulisel määral erinevatest majanduskriisidest säästnud.

Uued alternatiivrahad

Kuid kultuuriliste ning kriisirahade kõrval on viimase paarikümne aasta jooksul järjest kasvanud uue ja värske mõttega loodud alternatiivrahade liikumine. Siin pole ühest põhjust – kuna raha puudutab meid kõiki, siis on raha ümber kokku saanud muidu täiesti vastandlikud vaated.

Esiteks äärmuslikud vabaturufanaatikud, kelle arvates ei tohiks riigiraha olemaski olla ning iga pank võiks välja anda oma raha – turg paneks paika, mis raha püsima jääb. Samas pole see liikumine teooriast kaugemale jõudnud.

Või siis nn Zeitgeisti-liikumine http://en.wikipedia.org/…ist_Movement, kes näeb konkurentsile ehitatud rahasüsteemis ja fraktsionaalses intressikeskses panganduses ühiskonna allasurumist ning sotsiaalsete sidemete lõhkumist.

Olulised alternatiivraha arendajad on ka ülemaailmsed kogukonnaliikumised nagu näiteks TransitionTowns http://www.transitionnetwork.org, jätkusuutlikuma elukorralduse eest seisjad. Leidub ka rohelise raha teoreerikuid, kelle arvates tuleks maailma finantssüsteem ümber teha nii, et see ei baseeruks mitte lõpmatul lubaduste ahelal nagu praegu, vaid oleks seotud mingi globaalselt olulise mõõdetava ressursiga – CO2 tonni või energia-kilovatiga.

Ja viimaks arengumaad, kelle probleemid on tohutu vaesus, ebavõrdus ning väga suur mitteametlik majandusruum. Inimesed teevad küll mingeid töid ja “ajavad äri”, et hinge sees hoida, kuid see ei kajastu riigi jaoks ühelgi paberil või majandusarengu raportis. Mitmed neist maadest on aru saanud, et Lääne-sugust heaoluühiskonda võivad miljonid kõrvalejäetud inimesed ootama jäädagi, alternatiivraha võiks aga anda kogukondadele veidi iseseisvust oma tehingute korraldamisel, ootamata (ilmselt mitte kunagi kohale jõudvat) ametlikku raha.

Olenemata alternatiivraha loojate maailmavaatest on oma raha loomise algtõuge alati sama – olukord, kui ametlik riiklik raha ei täida enam enda ülesannet, ta kas pole kättesaadav või pole tema kasutamine lihtsalt sobilik.

Samas on uue raha kasutuselevõtt suur vastutus: alternatiivraha-kogukondades on avalik saladus läbikõrbenud rahaprojektide suur hulk. Mistahes rahasüsteemis – riiklikus või alternatiivses – paneb raha saatuse paika usaldus, mida välja teenida ja hoida on raske. Kindlasti pole mõtet raha luua moe pärast ja kiirustades. Alustada tuleb samm-sammult – edukaimad alternatiivrahad on alati loodud mingi konkreetse ülesande lahendamiseks, nad kehtivad vaid piiratud alal, nad ei konkureeri ametliku rahaga ning nende taga on usaldusväärne kogukond.

Kogukonnarahad

Levinuimad alternatiivrahad on kogukonnarahad, millest on palju erinevaid variante, kuid mille põhimõtted on sarnased: raha ringleb vaid kogukonna sees, elavdades niimoodi omavahelist läbikäimist – nii kohalikku majandust kui ka inimestevahelisi suhteid. Levinuim kogukonnaraha vorm on lihtne turvamärkidega paberraha, kuid ka siin on värskeid ideid – hiljaaegu tuli oma rahaga välja San Francisco linnaosa Bernal Heights, mis paberraha asemel kasutab tavalisi dollareid, märgistades neid oma linnaosa kleepsuga http://www.bernalbucks.org. Üha enam on seoses mobiiltelefonide ja kiipkaartide levikuga tekkimas ka elektroonilist kogukonnaraha, kuid nende kasutuselevõtt võib olla paberrahast keerulisem.

Ka on erinevad kogukonnaraha arvestusühikud, konverteeritavus ning väljaandmise kord – rahaühikule võib vastata üks töötund või üks tehtud tegu; raha võib (aga ei pea) saama riikliku raha vastu vahetada; raha võib välja anda kogukonnas tegutsev mittetulundusühing, valitsusväline organisatsioon, hoiulaenuühistu või siis loob raha iga inimene ise. Nii tegutseb näiteks virtuaalne kogukonnaraha Õnnepank, kus raha tekib siis, kui keegi aitab kedagi ja teine pool tänutähe vastu annab.

Sotsiaal- ja haridusrahad

Väga edukad on olnud fureai kippu'd ehk “hoolitsussuhte piletid”, mis loodi 1995. aastal Jaapanis, maailma kiireimini vananeva ühiskonnaga maal. Riik mõistis, et mistahes sotsiaalhooldusprogramm ei suuda käia kaasas järjest suureneva eakate hulgaga ning seadis sisse spetsiaalsed rahad, mida saavad teenida noored, kes aitavad vanureid. Teenitud fureai kippu'sid saab näiteks saata oma vanadele sugulastele, kes siis omakorda nendega noortele maksavad – või siis oodata niikaua, kui ise vanaks saad ja hoolitsusraha kulutama hakkad.

Fureai kippu'del on tekkinud “sooja ja hoolitseva” raha foon, eakad tahavad noortele järjest rohkem maksta hoolitsusrahaga, mitte “külmade ja kalkide” jeenidega. Jaapanis on praegu 300–400 sama põhimõttega rahasüsteemi ning hoolitsusraha on laienemas ka Hiinasse, kus varsti peab ühe-lapse-põlvkond hakkama tohutut arvu eakaid üleval pidama. Pole võimatu, et ka vananev Euroopa leiab varsti Jaapani hoolitsusrahast innustust.

Alternatiivrahasid oldakse kasutusele võtmas ka hariduses: Brasiilias kaalutakse spetsiaalset õppetunni-raha “Saber” mis töötab nii: riik valib välja vaesemad koolid, kus õpetajaid napib ning ülikooli edasiminejaid on vähe ja jagab esimese klassi õpilastele spetsiaalset õppetunni-raha. Sellega saavad nad maksta vanemate klasside õpilastele järelaitamistundide eest. Need vanemad õpilased saavad omakorda maksta keskkooliõpilastele järeleaitamise eest. Kui õpilane lõpetab keskkooli ja on kogunud teatava summa õppetunni-raha, siis saab ta sellega kinni maksta osa oma ülikooliharidusest. Mida rohkem nooremaid õpetad, seda rohkem õpid ise ning seda suuremad on su võimalused ülikooli saada.

Alternatiivrahal on veel palju vorme ja raske on leida maad, kus neid ei tunta – kaup-kauba-vastu laadad Argentiinas, sotsiaalpangad Brasiilias, mis ühendavad omavahel mikrolaenud, kohaliku raha ja kooperatiivid; ökorahad Kaláka ja Kör Ungaris; regionaalrahad Saksamaal, mis toovad huvitavad ennesõjaaegsed rahaeksperimendid tänapäeva; kõneminutite kasutamine rahana Aafrikas, mis jätab ilmselt praeguse elektroonilise panganduse etapi üldse vahele jne, jne.

Alternatiivrahad ja Eesti

Eestis on alternatiivrahadest seni üsna vähe räägitud. Ajaloolist koduraha on küll uuritud, numismaatik Ivar Leimuse andmetel on erinevad ametliku raha asendajad olnud Eestis käibel alates keskajast, mil näiteks oli levinud veskiraha, mida sai kodanik jahvatusmaksu tasumise eest linnakassast ning mille ettenäitamisel võis linna veskis vilja jahvatada. Uuesti tulid kodurahad kasutusele 19. sajandil koos tööstuse arenguga, levinud olid nn vabrikurahad Hiiumaal ning Narvas.

Kaasaegsete kogukonnarahade teemal on Eestis kirjutanud vaid üksikud alternatiivse majandusmõtte huvilised nagu Villu Zirnask ja Henri Laupmaa, kuid alates 2009. aasta lõpust on tunda, et idee hakkab lõpuks laiemalt levima: Von Krahli teatris käibivad teatrisisesed maksevahendid krahlid, Urvastes on sellest kevadest käibel oma rahana urbanid http://www.kortsleht.ee/node/208, oma rahast räägivad ka setud http://inaraluigas.blogspot.com/…ma-raha.html ja paidekad http://weissenstein.blogspot.com/…ik-raha.html ning aktiivselt tegutseb Tartu Hoiu-laenuühistu http://www.rahayhistu.ee/.

Areneb ka elektrooniline kogukonnaraha: 2009. aasta sügisel läks käima Õnnepank http://www.onnepank.ee ning Uue Maailma koduleheküljest välja kasvanud kogukonnatarkvara CommunityToolsi http://communitytools.info planeeritakse ka kohaliku raha funktsionaalsust.

Niisiis, aitab “kibedast rahast” ja rahapuudusest. Maailma raha-lapitekil on juba 5000 erinevat ruutu – ja nende arv aina kasvab. Mõtleme koos, kuidas sinna mõni uus laik lisada!

Lisalugemist

• http://www.facebook.com/uusraha
• http://rahalugu.edicypages.com
• http://www.lietaer.com
• http://reinventingmoney.com/library.html
• http://brixtonpound.org
• http://www.thelewespound.org

Vastuseks mitmetele küsijatele: ei, ma ei kuulu Rahvaliitu ega kavatse kunagi ka kuuluda. Seal tegutsem minu veidi noorem nimekaim (linki ma talle ei lisa, kes teab mis seose Google sealt veel välja kaevab).