Kristjan Jansen Interaction designer and social activist. I'm on Facebook, Twitter, Linkedin or kika at trip.ee

Seekord on kavas erisaade (varasemaid saateid saab kuulata siit): keskendume Eesti džässile ja selle bossa-, folgi-, souli- ja fungielementidele ning räägime Tiit Paulusega, legendaarse kitarristiga, Brasiilia muusika esimese populariseerijaga Eestis. Saade on salvestatud 6. augustil 2011 Kuressaare muusikakoolis, koostöös Kuressaare kitarrilaagriga. Kaasa löövad ka Andre Maaker, Marek Talts, Paul Daniel jt. Ahjaa, vabandan liigse ruumikaja pärast, polnud paremat tehnikat võtta. Jutuvolüümi kavatsen muidugi tõsta ja faili uuesti üles panna – kui mahti on.

Tõmba alla Tiit Pauluse muusikasaade (1:34:35 90MB 128kb MP3).

Tracklist:

1. 00:00:00 Jaan Kumani instrumentaalansambel “Kirsiõite tolm” (Olav Ehala) – Estraadipalu (C62 05515–16), 1975
2. 00:06:03 Jaan Kumani instrumentaalansambel “Hei, poisid, pingutage! (Mõõdukas Biit)” (Uno Naissoo) – Tantsurütme I (C62 06889–90), 1976
3. 00:15:52 Raivo Tammiku instrumentaalansambel “Ratastel” – Ratastel / Kahekesi õhtul (CM-0003913–4), 1975 + Jaan Kumani instrumentaalansambel “Ratastel” (Olav Ehala) – Estraadipalu (C62 05515–16), 1975 (edit)
4. 00:22:16 Jaak Joala ja Collage “Öölaul” (Raivo Tammik) – Jaak Joala (C60 05965–6), 1976
5. 00:25:13 Els Himma, Tiit Paulus ja Helmut Aniko “Samba” (Baden-Powell) – ERR arhiiv, 1977
6. 00:33:30 Vinicius de Moraes “Berimbau” (Baden-Powell) – En la Fusa con Maria Creuza y Toquinho, 1970 (edit)
7. 00:40:49 Džässkvartett Tallinn “Vera Cruz” (Milton Nascimento) – Džässkvartett Tallinn (C60 197830–07), 1983
8. 00:45:43 Jim Hall “Vera Cruz” – …Where Would I Be? (Milestone 9037), 1971
9. 00:46:55 Uno Naissoo “Valss-grotesk (Telefilmist "Aastaring”)" – Mälestusi kodust (С60 09439–40), 1978
10. 00:53:00 Jan Johansson “Lapp nils polska” – Äventyr I Jazz Och Folkmusik, 1965
11. 01:00:37 Uno Naissoo “Pastoraal” – Mälestusi kodust (С60 09439–40), 1978 + Tiit Paulus “Pastoraal” – Tiit Paulus ja sõbrad (C60–15457–8), 1981 (edit)
12. 01:09:02 Tiit Paulus “Topi” – Tiit Paulus ja sõbrad (C60–15457–8), 1981
13. 01:15:14 Heidy Tamme & Tiit Pauluse ansambel “Suvi” (Russel) – ERR arhiiv, ?
14. 01:22:57 Tiit Paulus “Selle suve laul” – Избранное эстонского джаза (C60–25043–4), 1987

Tänud: Tiit Paulus, Andre Maaker, Martin Jõela, Olavi Pesti, Pavel “SovietGroove” jpt.

Almost a year ago, in Oct 2010 I made a presentation about Drupal history in the first ever Drupalcamp Baltics conference. In some hazy reason I never published the slides. Just found them today, so it's time for a Drupal Time Machine again. Check out those young faces, long-lost archive screenshots and other curio from the Drupal glory days. Here are the slides:

Short History of Drupal (3.6 MB PDF)

Want more? There's also an agentrickard's talk Lessons from Drupal 3 from Drupalcon Chicago.

Here's my presentation from Drupalcamp Estonia, talking about upgrading to Drupal 7 and latest Drupal 8 developments. My slides can be found here (PDF), rest of the presentations videos can be found in Vimeo and slides in Slideshare.

Yep, the event was rocking, it was quite an upgrade from our 2009 forest brothers camp to a futuristic postindustrial Ülemiste City. Also, do not miss the photos from the event, including the obligatory group one.

Järgnev artikkel ilmus Sõpruse kino ajalehes La Strada nr 9 .

Katusekinos saab peagi sai rännata Brasiilia sumedasse õhtusse aastal 1967. Renato Terra ja Ricardo Calili dokumentaalfilm “Uma Noite em 67” (“Üks õhtu aastal 67”, 2010) keerleb 1967. aastal São Paulos aset leidnud estraadimuusika konkursi finaalsaate ümber, kus erakordsete faktorite kokkulangemise tõttu ja vaatamata lauluvõistluse piiratud formaadile pandi alus ning anti suund Brasiilia järgmiste aastakümnete popmuusika kultuurile. Brasiilia muusika huvilised Anton Andres ja Kristjan Jansen vestlevad filmi, muusika ja Brasiilia teemadel.

ANTON: Film käsitleb üht peaaegu et revolutsioonilist õhtut, mil arusaam Brasiilia muusikast muutus. Kuid rääkides tolle hetke üldisest Brasiilia n.ö. levimuusika maastikust, võib seal ennekõike näha 50ndate teisel poolel sündinud bossa nova’t, mille esimene tulemine oli lõppenud ning 1964. a. alanud sõjaväelise diktatuuriga koos tekkis selle teine laine, mis oli lüürika mõttes laetum ja sotsiaalsem. Mida veel?

KRISTJAN: Jah, ühest küljest bossa nova oli saanud täiskasvanuks, kuid teine selge ja tugev suund oli see, et vaadati USa poole (ehk siis lihtsustatult Elvis ja rock’n’roll’i tulek). parasjagu oli õhus ka sellest innustust saanud muusikaline laine Jovem Guarda (“Noor kaardivägi”), mis heitis kinda vanemale põlvkonnale ning oli orienteeritud rikkamale linnanoorele ja teismelisele. Jovem Guarda oli suhteliselt kommertslik, lähtus USa mainstream’i kõige lihtsamast osast ja tegi seda praktiliselt üks-ühele järgi.

Lisaks oli Brasiiliasse kohale jõudnud biitlite muusika – just selle psühhedeelsem ja hullumeelsem pool, mis 1967. a. oli täiesti olemas – siis saigi selgeks, et kidrarokil on veel mingi teinegi mõõde taga. Brasiilias sai see ka väiksema seltskonna jaoks viisiks, millega anda edasi sõnumit, olla muusikas intellektuaalne, kuidas muuta muusika vastupanuviisiks ning relvaks.

Eelpool mainitud mõjutajad langesid lisaks kokku ka põlvkonna vahetusega – äkitselt oli suur ports 22–23-aastaseid noori andekaid muusikuid ja heliloojaid grupina välja ilmunud ning kohe tegid nad väljakutse n.ö. vanale seltskonnale. Kui tuua mõned paralleelid Eestist, meenuvad Horoskoobi lauluvõistlusega toimunud uued tulemised. Ikka sünnivad noored hääled kuidagi lainena, mis tollel momendil ehk polegi nii tuntav, hiljem aga saadakse uue seltskonna tähtsusest paremini aru.

Veel üks asi, mis filmist peaaegu et välja ei tulegi, kuid mida hetkekski unustada ei tohiks – 1964. a. alanud sõjaväeline diktatuur oli pöördeid kogumas, kraane keerati järjest rohkem kinni ja päris mitu staari, kes filmis figureerivad, võeti 2 aasta pärast võimude poolt kinni ja saadeti paariks aastaks maalt välja.

A: Need olid Gilberto Gil ja Caetano Veloso. Ka Chico Buarque pidi mõneks ajaks lahkuma, vaatamata sellele, et filmis võib teda näha paipoisi ja n.ö. vanameelsete väärtuste kandajana, kuid muusiku ja alustava kirjanikuna polnud ju temagi võimude jaoks poliitiliselt piisavalt korrektne?

K: Nii oli. See õhtu São Paulos oli mõnes mõttes nagu pidu katku ajal. Eesmärk oli kaasata võimalikult palju televaatajaid, saada võimalikult suur reiting. Samamoodi võiks küsida, miks praegu superstaari saadet tehakse – eks ikka selleks, et anda televisioonile võimalus ja tuua see paljude inimeste huviorbiiti. Igasse peresse jõudmiseks oli Brasiilias kaks teed: tootes telenovela’sid ehk seebikaid või tehes just taolisi muusikasaateid. Sotsiaalses mõttes võiks seda telekas toimunud laulukonkurssi isegi veidi hukka mõista, sest puudus igasugune julgus teha riigikriitikat: samal ajal kui diktatuuri hammasrattad järjest tugevamini ragisema hakkasid, lauldi lava peal, naeratus näol. Jällegi mõnes mõttes paralleel Eestiga – 60ndatel oldi meil küll alasi ja haamri vahel, aga lõõritati nii, et vähe polnud ja siiamaani tundub selle aja retromuusika (ja sealtkaudu esmapilgul ka elu üldiselt) päikseline ja muretu.

A: Kas seda filmi võib üldse vaadata ka ilma taustainfota? Lõppude lõpuks oli tegemist siiski laulukonkursiga ja muusika peaks ju enese eest rääkima.

K: Mis puutub muusikasse, siis seal leidus üllatavalt palju lihtsalt häid laule: nii et kui vaataja tausta ei tea ja ehk sellest ei huvitugi, saab ta sealt siiski kätte portsu ajatut muusikat, mida ei olegi vaja defineerida. See on äärmiselt üles tõstev, musikaalne, võimsa sisemise energiaga kaasahaarav muusika. Kui keegi tahab siiski ka süveneda, saab analüüsida näiteks filmis kooseksisteerivat stiilide segu: seal on nii samba-põhjasid, orkesteeritud instrumentaali, selget biitbändi kui ka võimast vokaalkvartetti. Ka kõike seda tasub tähele panna, sest iga konkursilugu on kokku pandud erinevatest koostisosadest. Lisaks on “Üks õhtu…” väga hea sissejuhatus, tutvumaks Brasiilia muusika võtmetegelastega, kes defineerisid sealset muusikat järgmised paarkümmend aastat ja teevad seda siiamaani.

A: Kuid miks filmis figureerivate artistideta veel tänapäevalgi Brasiilias hakkama ei saada – oli ju tegemist pelgalt n.ö. levimuusikutega?

K: asi on selles, et tookordsed artistid olid paljuski tõelised intellektuaalid. Nende hulgas olid endised filosoofiatudengid (Caetano Veloso), oli kuulsa kirjaniku poeg (Chico Buarque). Me teame, et Gilberto Gil’ist sai hiljem kultuuriminister, ka Chico Buarque’st endast armastatud kirjanik jne. Seega ei olnud tegemist pelgalt meelelahutajate vaid tippintellektuaalidega, märgiliste tegelastega, kellel on Brasiilia ühiskonnas siiani hääl ja kaal.

A: Üks asi, millest vist filmi vaatama hakates ei tohiks ennast ehmatada lasta, on laulukonkursi vorm ja formaat – taustaorkester lava peal, kõigil seljas viksid ülikonnad. Kuid samas oli seal ka konflikte, sest leidus ka muusikuid, kes smokingust keeldusid.

K: Smoking oligi seal kui sümbol – muusikud ja muusika enne ning peale smokingut. See, kuidas ühele lauljale pannakse pulloverile pintsak peale, et ta vähegi ontlikum välja näeks; kuidas akadeemilisele lavale tulevad kostümeeritud tegelased…

Siin võiks nimetada kollektiivi Os Mutantes, n.ö. “mehi metsast”,kes aastahiljem andsid välja plaadi, mis palju hiljem sai omakorda näiteks Becki ja Kurt Cobaini lemmikalbumiks. See oli Brasiilia noorte versioon biitmuusikast ja psühhedeeliast. Peamine väärtus nende muusikas ja helikeeles (ja mida nad ka intervjuudes on öelnud) on see, et nad tahtsid mängida korralikku rock’n’roll’i, aga lihtsalt ei tulnud välja. Nad tahtsid kopeerida, ent iga kord kui nad üritasid, segas neid nende mõttemaailm ja taust. Tagantjärele vaadates jumal tänatud, et segas, sest enamasti sünnivadki kõige huvitavamad asjad just siis, kui traditsioonipõhisesse kultuuri midagi võõrast integreerida. Siiamaani võtab Brasiilia väljast mõjusid vastu ja suudab neid nii põnevalt ümber töödelda, et tihtipeale ei tunne lõpptulemuses neid mõjusid enam äragi. Seda kultuuride kohtumist ja segu näeb ka filmis. Näiteks lugusid “Domingo no parque” või “Alegria, Alegria” on stiililiselt täiesti võimatu määratleda. On küll biitpopi elemente, aga kõik muu seal ümber olev – akordiprogressioonid, see, kui veidralt viis edasi liigub kõik see ei meenuta üldse Briti või USa bändide poolt tehtut.

A: Konkursi nimi oli Festival de Música Popular Brasileira (lühendina Festival de MPB), eesti keeles “Brasiilia populaarmuusika festival”. Tõenäoliselt läks termin MPB nii laildaselt käibesse just tänu sellele lauluvõistlusele.

K: Jah, ilma festivalita ei oleks sellest terminist saanud seda, mis ta oli ja on ka praegu. MPB ei ole tegelikult täpsem termin kui meil kasutatav mõiste “levimuusika”. Ehkki tol ajal oli MpB stiililiselt kõige täpsemalt määratletud – see oli nooremate muusikute tehtud värske levimuusika, millel oli kõvasti USa ja briti mõjusid, kuid ka kõvasti Brasiilia enda tausta (kasvõi samba ja bossa elemendid) – siis juba järgmise 10 aasta jooksul muutus mõiste nii häguseks, et oli raske midagi muusikaliselt defineerida. See ei määratlenud enam mingit konkreetset kõla ega stiili. Kadunud MPB siiski ei ole, sest Lissaboni muusikapoodides on olemas terved MPB riiulid, kus leidub Brasiilia muusikat, mis ei ole samba, bossa, funk ega forró. A: Filmis näidatav konkurss oli televisiooni otseülekanne. Kas võib näha ka mingeid paralleele tänaste analoogsete teleprojektidega?

K: Filmis on tõesti huvitav vaadata, kuidas tolleaegne teletööstus toimis, sest mõned aspektid on üllatavalt sarnased tänapäeval pakutavaga, eriti mis puudutab intriigide kiskumist ja isikustamist. Mõned asjad on ka muutnud – mustvalges teleülekandes kirjeldatakse, millist tooni on saatejuhi kleit ja kõrvarõngad… tänapäeval selleks enam vajadust ei ole!

Rääkides aga publiku reaktsioonidest ning isegi sekkumisest on põnev jälgida, kuidas näiteks üks artist (Sérgio Ricardo) jääb selgelt publikule alla ja kaotab enesevalitsuse, samas kui teine (Caetano Veloso) pöörab pealtvaatajate sümpaatia esinemise käigus enda poolele. publiku kisa on show osa ja seda tuleb tähele panna.

A: Poole “Ühest õhtust…” moodustavad intervjuud asjaosalistega, mis on tehtud tänapäeval. Kas ka sealt oleks Eesti filmivaatajal midagi põnevat leida?

K: Nendes uutes intervjuudes saab esiteks näha, kuidas keegi on 40 aastaga vananenud (enamjaolt näevad kõik tollased artistid ka praegu väga head välja!). Teiseks on seal aga humoorikaid momente, näiteks see, kuidas “õnnetu” eks-kultuuriminister Gilberto Gil peab välja vabandama oma noorpõlve rumalusi. Näiteks osales ta elektrikitarride vastases meeleavalduses, kusjuures kogu ülejäänud karjääri kasutas ta pidevalt elektrikidrat. Selle Gil’i naljaka sõnadega vingerdamise peale kinopublik Brasiilias (Kristjan juhtus nägema filmi esilinastusel São Paulos – toim.) naeris igahehes täiest südamest…

A: Ja lõpetuseks – miks ja kes ikkagi peaks seda filmi vaatama?

K: päris kindlasti puudutab film erinevaid sihtgruppe. Ühes servas on inimesed, kes pole peaaegu üldse Brasiilia muusikaga kokku puutunud või teavad äärmisel juhul bossa novat või samba; teises ääres võime jõuda välja täieliku fännini. põhjus vaatamiseks nii ühtedele kui teistele ning oluline võti on see, et filmis näidatav kontsert on unikaalne hetk Brasiilia (ja võimalik, et mitte ainult Brasiilia) muusika ajaloos, sest ühel õhtul sai lihtsalt väga palju häid asju kokku. Sarnaseid laulukonkursse toimus mitmeid aastaid nii enne kui pärast, kuid just “Ühes õhtus…” näidatav võistlus oli The Show suure tähega – varem ega hiljem ei ole Brasiilias juhtunud midagi, millel oleks muusikaajaloo perspektiivis olnud ligilähedanegi tähtsus.

Lõpetuseks konkursi võidulaul, Edu Lobo “Ponteio”. Kuna publiku kisa seest pole palju muusikat kuulda, siis soovitame kuulata loo plaadistust (MP3) või Sergio Mendese instrumentaalversiooni (Youtube).